1959.a. alustas tööd tolleaegse keemia-mäetehnikumi (praegu Kohtla-Järve Polütehnikum) ruumides TPI Kohtla-Järve konsultatsioonipunkt, kus töötas ka mõned aastad TPI mäekateeder. Konsultatsioonipunkti juhatajaks määrati tehnikumi vene keele ja kirjanduse õpetaja Aleksei Varkki. 1962.a. valiti A.Varkki Kohtla-Järve parteikomitee teiseks sekretäriks ja konsultatsioonipunkti hakkas juhatama Ellen Pupp.

Üldtehnilise teaduskonna loomise mõte tekkis 1960.a. tollasel uuel rektoril Agu Aarnal, kes saatis Kohtla-Järvele seda mõtet arendama füüsika kateedri dotsendi Kaljo Schultsi. Esialgseks plaaniks oli õpperuumide ja laborite rajamine tehnikumi ühiselamusse kolmandale ja neljandale korrusele. Ühiselamu viletsa seisunditõttu jäi see projekt siiski teostamata ja rektor otsustas ehitada uue õppehoone, mille projekteeris "Estonprojekt".

1969.a. alustas tööd uues hoones TPIüldtehniline teaduskond dotsent A. Varkki juhtimisel. Õhtuse õppevormi esimesele kursusele võeti 210 üliõpilast, kusjuures soovijaid oli üle 400. Peale selle kanti üle õhtusesse õppevormi konsultatsioonipunkti 279 üliõpilast. Õppetöö toimus järgmistel erialadel: automaatika ja telemehaanika; elektrijaamad ja tööstusseadmete automatiseerimine; masinaehitustehnoloogia, metallilõikepingid ja instrumendid; soojuselektrijaamad; keemiline tehnoloogia; masinaehituse ökonoomika ja organiseerimine; tööstuse planeerimine ja raamatupidamine. Õhtused üliõpilased õppisid Kohtla-Järvel kolm kursust ja läksid siis arvele TPI Tallinna kaugõppesse. Üliõpilasi oli teaduskonnas ligikaudu 500.

Teaduskonnas loodi kaks kateedrit: marksismi-leninismi (A.Varkki) ja üldtehniline (K.Schults).

1969.a. alustas tööd päevane osakond, kuhu võeti vastu üks õpperühm 25 kursuslasega. Järgmisel aastal oli õpperühmi kaks, alates 1982.a. töötasid aga nii päevane kui õhtune rühm. Peale selle oli võimalik õppida tasulistel ettevalmistuskursustel, mida kogu tegutsemisaja vältel on juhatanud E.Pupp.

1971. aastast hakati õpetama kaht päevast eriala - maardlate allmaakaevandamise tehnoloogiat ning komplekset mehhaniseerimist ja masinaehituse ökonoomikat ja organiseerimist. Kahel esimesel kursusel toimus töö Kohtla-Järvel, seejärel jätkati Tallinnas. 1978.a. viidi teisena nimetatud eriala Tallinna ja asemele toodi kaks keemiateaduskonna rühma, mille erialad vaheldusid üle aasta: õmblustoodete tehnoloogia, kangakudumine, nahatoodete tehnoloogia ning naturaalse ja keemilise kiu ketrus. Pärast teist kursust jätkati õppimist Kaunase Polütehnilise Instituudi kergetööstuse teaduskonnas.

Õhtuõppe erialasid oli 1980. aastate keskel neli: elektriajamid ja tööstusseadmete automatiseerimine; masinaehitustehnoloogia, metallilõikepingid ja -instrumendid; tööstus- ja tsiviilehitus; tööstuse planeerimine.

1986.a. peeti TPI 50 aasta (arvestusega, et TPI Ioodi 1936 aastal, praegu on algusaastaks 1918) juubelit, mille puhul oli Jõhvi kultuurimajas teaduskonna aktus, millest võtsid osa TPI rektoraat, rajooni tööstuse esindajad ning saalitäis tudengeid ja vilistlasi. Need olid teaduskonna kõrghetked. Aastail 1970 - 1985 oli TPI Kohtla-Järve üldtehnilise teaduskonna õhtuse osakonna lõpetanud ligi 900 ja päevase osakonna 800 üliõpilast. Ettevalmistusosakonna oli lõpetanud 450 noort.

1989.a. loobus K.Schults dekaani kohustustest ja dekaaniks valiti dotsent H.Türkson.

01. juunist 1992.a. likvideeriti üldtehniline teaduskond ja asendati see iseseisva, rakendusliku suunaga Virumaa Kõrgkooliga. Rektoriks jäi H.Türkson. Erialadeks jäid põhikooli matemaatika, füüsika ja informaatika õpetaja (eesti ja vene rühm); eesti keele õpetaja vene põhikoolidele ja tehnika valdkonna rühmad (1 eesti ja 2 venerühma). Viimased olid loodud lepingu alusel TTÜ-ga. Eestlased õppisid ühe aasta ja venelased 2 aastat (üks aasta kulus eesti keele õppimisele) ning jätkasid õpinguid TTÜ-s.

01.09.2000.a. likvideeriti Virumaa Kõrgkool ja tekkis TTÜ Virumaa Kolledž, mille direktoriks sai Ants Soon. Erialadeks olid tootmistehnika ja tööstusettevõtlus ning tehnika valdkond. 2001. aastal likvideeriti tehnika valdkond ja avati informaatika õppekava.